Näituse „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs. kavatsus” avamine Eesti kaasaegse kunsti muuseumis. Foto: Madis Veltman

Jaaniöö pidulauas olin tunnistajaks singulaarsuseapostlile. Tegu on noore ettevõtjaga, Eesti tehnokapitalistiga, kelle ilmavaade näikse põhinevat praktilisel pühendumisel USA tarkvaraärisse, mitte nohiklikul samastumisel teadusliku fantastikaga. Rey Kurtzweileri jüngrina rääkis ta elust peale peagi paratamatult saabuvat tehnoloogilist läbimurret, mil enesearendusvõimeni jõudnud tehisintelligents võtab inimestelt teatepulga üle. Saabub probleemitu tulevik, kus kõik on viimaks vabad keskenduma millele iganes. Richard Barbrook ja Andy Cameron kirjutasid 1990. aastate lõpus, dotcom-börsimulli lõhkemise eel, San Francisco päritolu kultuurilise boheemluse ja Silicon Valley kõrgtehnoloogilise tööstuse ristamisel tekkinud uuest maailmavaatest, mis kombineeris probleemideta hipide lendama kippuvat vaimu yuppie’de majanduslike huvidega. Uue buumi harjal on California ideoloogia täiega tagasi, traageldades taas kokku McLuhanit ja neoliberalismi.

Praegu kultuuris valitseval vaateviisil on samad lähteallikad – maailmavaade omandatakse läbi tehnoloogiaprisma tulevikku vaadates ja see kehtestab hoiakulise hoolimatuse ajaloo suhtes. Ent kultuuris avaldub see tendents negatiivsetes impulssides – düstoopiais, mille eest ei pääse pakku neid eitades. Pigem võiks dominantset ideoloogiat õõnestada näiline samastumine. Selles suhtes on graafikatriennaali põhinäitus, EKKM-is toimuv „Pilvepurustajad”, sümptomaatiline. Liikudes ringi Margit Säde kureeritud näitusel, saab teoste tasandil peagi selgeks, et valikuga üritatakse tabada midagi, mis laenaks oma ambivalentsuses elule uusi pooltoone, võimaldaks inimese isklikult tasandilt lähtuvate hälvete abil status quo’d ületada ja tõotaks postinternetile vastukaaluks kogukonnatunnet – sellist käiku võiks kutsuda taktikaliseks lihtsameelsuseks. Kui näituse raamjutustus põhineb andmesidest laenatud „pilve” mõiste kaudu ootuspäraselt tehnoloogial, siis tegelik intriig algab narratsioonitasandil ja võib hoolimata oma jaburusest võitluses determinismiga siiski tuge pakkuda.

Süüdistused šarlatanluses

Peale ludiitliku trotsi klanitud digimaailma vastu viitab näituse pealkiri veel loole, milles on ratsionaalsusest lähtudes raske positiivset kangelast leida. Juttu on aparaadist, mille replikat näeme eri looduskeskkondadesse installeerituna näituse ühe avatööna eksponeeritud Christoph Kelleri fotoseerial. Sellise „Pilvepurustaja” olla esmalt konstrueerinud Wilhelm Reich, Austria psühhoanalüütik, kelle popimaks panuseks kultuurilukku on ilmselt mõiste „seksuaalne revolutsioon”. Agregaat pidi loodusest ammutama müstilist „orgoonenergiat”. Sihtides torud pilvede suunas, pidanuks sellega saama vihma tekitada.

Näituse „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs. kavatsus” avamine Eesti kaasaegse kunsti muuseumis.
Foto: Madis Veltman
Mõistagi diskrediteeris usk „flogistonile” sarnanevasse fluidumisse Reichi mainet teadlasena. Elu lõpuaastail võttis ta vahele USA ravimiamet, süüdistades tema orgooni kondenseerivate ravikappide äri šarlatanluses. Ta pandi suisa vangi ja seal ta aastakese pärast surigi. Ühelt poolt teeb see Reichist, kellel on kahtlemata olulisi teeneid psühhoanalüüsi radikaliseerimisel, ajaloolise valvenapaka, aga ka omamoodi märtri. Alati indiviidi eelistava Miguel de Unamuno sõnutsi käivad asjad pigem nii, et just märtrid on need, kes tekitavad uskumusi, mitte usk ei tekita märtreid. See jabur tegelaskuju osutab kirele mittenormatiivse, kvantifitseerimatu, isepäise, osadusel põhineva ja rituaalse vastu sel näitusel. Just meelevaldne samastumine ajaloo silmis narriks jäänu perspektiiviga mõjub siin vabastavana.

Näitus edastab veidi 2013. aasta Veneetsia biennaali meenutava sõnumi, kus kuraator Massimiliano Gioni tähtsustas põhivoolu kunsti kõrval ekstsentrikute ja visionääride püüdeid universaalsele, kõikehõlmavale teadmisele. Need aga ei taha enam avalduda tõupuhtalt, nagu kunagi Hilma af Klindi teosoofilistes skeemides, vaid ilmnevad pigem Suzanne Treisteri joonistustes, kus tehnoloogia ja psühhedeelia üksteise võidu paranoiasid esile manavad, kuulutades juba ette hilinenud apokalüpsisesõnumit: „taevas oli interneti huku värvi”.

Soolane siirus ja magus iroonia

Uusi teadmisi ja tehnikaid kogukonnatundes avalduva eheda usulise instinktiga põimiv püüe ilmnes näitusel kõige veenvamalt nunna, tunnustatud popkunstniku ja aktivisti õde Corita Kenti loomingus ja eriti selgelt õpilastega koos korraldatud usulisi, kunstilisi ja poliitilisi sõnumeid ühendavates pidulikes rongkäikudes. Kuna superstaar-nunna omaaegne tõdemus, et „kogu inimkond vajab tseremoniaalset patsutust õlale”, näib siin rahulikult koos eksisteerivat Dorinel Marci ilkuvate „vahitornipiltidega”, jääb üldmuljeks segu soolasest siirusest ja magusast irooniast.

Näituse „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs. kavatsus” avamine Eesti kaasaegse kunsti muuseumis.
Foto: Madis Veltman
Kui Gioni väljapaneku kultusesemeks oli tuntud Šveitsi psühhiaatri Carl Jungi „Punane raamat”, märkmikuformaadis kunstiteos, mille abil ta enesega dialoogi pidas, siis Säde näitab Jungi kaasmaalase Robert Walseri imepisikeses käekirjas kritselduste faksiimileid, mille dešifreerimisel saavutatud läbimurre tekitas kaasaegses kirjanduses paraja maalihke. Artefaktide ootamatus järelelus heiastub ajaloo irooniline irve, ent ühtlasi võimalus sellele leplikult vastu naeratada. Ka kroonilisele skeptikule või elukutselisele esteedile võib kultuuris avaneda mõni avastamata omailm, uus pagemistrajektoor. Et kunagi määratlematus tulevikus kuuldavaks tulla, ei pea tingimata teistest kõvemini karjuma – ka selles seisneb kultuuri hea sõnum.

Mis aga puutub singularitaanidesse, siis on nende visioone tõlgendatud ihana nohikute tarbeks disainitud religioosse osaduse järgi. Uususklikkus levib kõikjal, nii tehnodeelias, kui ka katsetes sellest distantseeruda. Millal on oodata uut valgustust?